Hollandi kohus leidis 28.06.2024 tehtud otsuses, et seksitöötajatele pandud kohustus end kohalikus omavalitsuses registreerida ei ole käsitletav GDPR artiklis 9 nõutava selgesõnalise nõusolekuna eriliigiliste isikuandmete töötlemiseks.
Kohtuasjale andis tõuke kahe seksitöötaja soov registreerida end Nijmegen’i omavalitsuses ning saada seega õigus töötada prostitutsiooniks määratud piirkonnas, kus see on lubatud teatavatel tingimustel – teenusepakkuja peab olema vähemalt 18 aastane, suutma tõendada, et ta on alates aastast 2020 töötanud selle linna mõnel tänaval seksipakkujana või on kasutanud seksitöötajatele ettenähtud tervishoiuteenuseid.
Seksitöötajad esitasid oma taotluse korduvalt, sh naiste õiguste ja sugudevahelise võrdõiguslikkuse eest seisva ühenduse toel, kuid KOV lükkas need tagasi põhjendusel, et tingimused ei ole täidetud.
Seksitöötajad pöördusid kohtu poole (“Rechtbank Gelderland“) väitega, et registreerimiskohustus ning selles sisalduvad tingimused on vastuolus GDPR-i ja Euroopa Liidu teenuste direktiiviga 006/123/EÜ. Andmesubjektid väitsid kaebuses, et andmed seksitöö tegemise kohta on eriliigilised isikuandmed GDPR artikli 9 tähenduses, millest tulenevalt saab registreerimist käsitleda eriliigiliste isikuandmete töötlemisena.
Omavalitsus kui vastutav töötleja väitis kohtus vastu, et eriliigiliste isikuandmete töötlemine on siiski lubatud erandi alusel, mis näeb ette selgesõnalise nõusoleku. Samuti leidis vastutav töötleja, et registreerimisnõue on GDPR-ga kooskõlas, kuna isikuandmete töötlemine selle käigus on põhjendatav ülekaaluka avaliku huviga säilitada avalik kord ja seksitöötajate heaolu.
Kohus leidis, et registreerimiskohustus on mitmel põhjusel GDPR-ga vastuolus:
- registreerimiskohustuse täitmiseks esitatav taotlus ei ole võrdsustatav selgesõnalise nõusolekuga, kuna registreerimisvormilt andmesubjekti selgesõnaline nõusolek ei nähtu.
- Andmesubjekti nõusolekut ei saa pidada vabalt antuks kui puudub tegelik valikuvõimalus, st nõusoleku andmisest saaks keelduda või selle ilma kahjulike tagajärgedeta tagasi võtta. Kohus märkis, et kehtiva registreerimiskohustuse tõttu puudus seksitöötajatel tegelik valik ning taotluse esitamist ei saa seega käsitleda artiklis 9 nõutud selgesõnalise nõusolekuna.
Kohus lükkas tagasi ka omavalitsuse kui vastutava töötleja ülekaaluka avaliku huvi argumendi, asudes seisukohale, et ülekaaluka avaliku huvi – avaliku korra tagamine ja seksitöötajate heaolu tagamine – saavutamiseks on kohustusliku registreerimiskohustuse asemel ka teisi võimalusi.
Artikli kirjutamisel kasutatud allikas:
