GDPR artikli 4 lõige 1 sätestab, et isikuandmed on igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta; tuvastatav füüsiline isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada.
Andmesubjekt leidis, et Euroopa pettustevastane amet (OLAF – uurib EL eelarvega seotud pettusi ja tõsiseid rikkumisi), on oma pressiteates avaldanud piisavalt teda äratuntavaks tegevaid andmeid, sh rahvus, naissugu, rahastuse hulk ning asjaolu, et tema isa töötab samas ülikoolis.
EL Üldkohus, kuhu andmesubjekt oma õiguste maksmapanekuks pöördus, leidis, et OLAF ei ole oma pressiteates isikuandmeid avaldanud. Täpsemalt leidis Üldkohus asjas T-384/20, et andmesubjekt ei ole pressiteates avaldatu kaudu tuvastatav meetmete abil, mida mõni lugeja “mõistliku tõenäosusega võtab”. Hindamisel kasutas kohus “keskmise lugeja” mõistet.
GDPR selgituspunktist 26 nähtub, et “Füüsilise isiku tuvastatavuse kindlakstegemisel tuleks arvesse võtta kõiki vahendeid, mida vastutav töötleja või keegi muu võib füüsilise isiku otseseks või kaudseks tuvastamiseks mõistliku tõenäosusega kasutada, näiteks teiste hulgast esiletoomine. Selleks et teha kindlaks, kas füüsilise isiku tuvastamiseks võetakse mõistliku tõenäosusega meetmeid, tuleks arvestada kõiki objektiivseid tegureid, näiteks tuvastamise maksumus ja selleks vajalik aeg, võttes arvesse nii andmete töötlemise ajal kättesaadavat tehnoloogiat kui ka tehnoloogilisi arenguid.“
Kohtuotsus leidis erialakirjanduses rohkelt kriitikat, eeskätt uue „keskmine või tõenäoline lugeja“ kriteeriumi leiutamise ning tuvastatavuse lävendi liiga piiratud tõlgendamise tõttu.
Andmesubjekt kaebas Üldkohtu otsuse edasi kõrgemasse astmesse – Euroopa Liidu Kohtusse, kes asus erinevale seisukohale ning leidis, et Üldkohus “rikkus talle esitatud faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel õigusnormi“.
EL kohus leidis, et pressiteade sisaldas andmesubjekti soo, kodakondsuse, tema isa tegevuse, teadusprojektile antud toetuse suuruse ja seda teadusprojekti läbiviiva asutuse geograafilise asukoha kohta kokku teavet, mis võimaldab eelkõige samas teadusvaldkonnas töötavatel ja tema tööalast tausta tundvatel isikutel kõnealuses pressiteates nimetatud isiku tuvastada.
Selles kontekstis ei võimalda Euroopa Kohtu praktika pidada asjaomase isiku tuvastamise ohtu olematuks. Samas teadusvaldkonnas töötavate isikute puhul võimaldab selline teave komplektina konkreetse isiku tuvastada, ilma et see tuvastamine eeldaks ajaliselt, majanduslikult ja inimressursside poolest ülemäärast jõupingutust.
Lisaks tõi kohus esile, et väidetavat ebaseaduslikku tegevust, näiteks pettust või korruptsiooni käsitlev pressiteade äratab tõenäoliselt avalikkuse huvi ja ajendab lugejaid, eelkõige ajakirjanikke, tegema pressiteates viidatud otsinguid. Seetõttu on täiesti olemas oht, et ajakirjanikud või muud isikud, kes ei tunne tema tööalast tausta, isiku siiski reaalselt tuvastavad.
Artikli allikaks olevad kohtulahendid on kättesaadavad siin :
Üldkohtu 04.05.2022 otsus asjas T-384/20 OC versus Euroopa Komisjon
https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?language=en&td=ALL&num=T-384/20
Euroopa Kohtu 07.03.2024 otsus asjas C-479/22 P OC versus Euroopa Komisjon
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:62022CJ0479
