Euroopa Liidu kohus otsustas 01.10.2025, et Euroopa Komisjon peab andmesubjektile maksma 50 000 eurot kahjutasu. Euroopa Komisjon avaldas pressiteate pettusevastase uurimise kohta ning töötles ebaseaduslikult isikuandmeid, sh levitas üleliigset infot.
Kaasuse keskmes on teadlane, kes sai oma uurimisprojektile EL rahastuse. Algselt oli lepingu teine osapool Euroopa Komisjon, hiljem asendus komisjon Euroopa Teadusnõukogu Rakendusametiga (European Research Council Executive Agency ERCEA). ERCEA viis läbi finantsauditi, mille tulemustest teavitas Euroopa Pettusevastast Ametit (European Anti-Fraud Office OLAF). OLAF avastas, et andmesubjekt on osa rahastusest kasutanud isiklike kulude katmiseks ning avaldas oma veebilehel sellekohase pressiteate.
Teadlane (andmesubjekt) soovis pressiteate avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist ning pöördus (EL) Üldkohtusse nõudega Euroopa Komisjoni vastu. Euroopa Komisjon väitis, et pressiteade oli anonüümne, seal ei avaldatud isikuandmeid ega ebatäpset infot. Seetõttu ei saa pressiteade andmesubjektile kahju tekitada.
Algselt Üldkohus kohtuasjas T-384/20 andmesubjekti õiguste rikkumist ei tuvastanud, leides, et see, kas andmesubjekt on äratuntav, sõltub tõenäoliselt kasutatavatest mõistlikest meetoditest ning samuti sellest, kas tõenäoline keskmine pressiteate lugeja suudaks kõnealuse teadlase isiku kindlaks teha. Kohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et ajakirjanik oli teadlase isiku kindlaks teinud, sest ajakirjanik ei ole „keskmine lugeja“.
Teadlane kaebas otsuse apellatsiooni korras edasi Euroopa Kohtusse, kes leidis kohtuasjas C-479/22, et Üldkohus oli GDPR-i ekslikult tõlgendanud. Euroopa Kohus asus seisukohale, et Üldkohtu mõttekäik „keskmise lugeja“ osas ei ole vastuvõetav ning sedastas, et pressiteates sisaldunud informatsioon (nagu näiteks andmesubjekti sugu, kodakondsus, grandi suurus ja isa töökoht) võimaldavad teadlase isiku ära tunda. Euroopa Kohus saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
Oma uues, 01.10.2025 otsuses kohtuasjas T-384/20 selgitas Üldkohus, et Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse toob kaasa kolme asjaolu samaaegne esinemine – piisavalt tõsine seaduse rikkumine, kahju andmesubjektile ning põhjuslik seos nende vahel.
Kohus leidis, et pressiteates oleks piisanud grandi suuruse andmetest, rohkemate andmete avaldamine ei vastanud algsele, pettuse uurimise, eesmärgile. Edasi leidis kohus, et OLAF oli rikkunud ka süütuse presumptsiooni põhimõtet. Termini „kelmus“ kasutamine viitas andmesubjekti süüle samal ajal kui siseriiklik menetlus oli veel käimas. Lisaks leidis kohus, et OLAF oli rikkunud ka hea halduse põhimõtet, mille järgi oleks tal kohustus jagada avalikkusega infot erapooletult, mitte avaldada ebakorrektseid andmeid ning kasutada termineid nagu „kelmus“, mis ei ole neutraalne ning viitab andmesubjekti süüle.
Kohus asus seisukohale, et need rikkumised olid piisavalt tõsised lepinguvälise vastutuse tekkeks ja mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmiseks.
Andmesubjektile tekitatud mittevaralist kahju hindas Üldkohus kolmest aspektist – andmesubjekti au ja hea maine, erialase karjääri ning tervise võimalik kahjustamine.
Kohus leidis, et seos andmesubjekti hea maine ja pressiteate vahel on olemas. Teadlasel on väljapaistev akadeemiline karjäär ja rahvusvaheline tuntus, mida kahjustas pressiteate avaldamine ning hilisem sellele viitamine avalikus meedias.
Kohus tuvastas seose OLAF-i uurimise ja karjäärivõimaluste vahel. Teadlane esitas tõendina e-kirjad, millest nähtus tööpakkumise tagasi võtmise seos OLAF-i uurimisega.
Kohus võttis arvesse andmesubjekti esitatud tervisetõendi, mille järgi oli ta pressiteate avaldamise järgselt kannatanud düstressi (tegevust pärssiv pingeseisund pikaajalise psüühilise pinge) all. Kohus järeldas, et piisav seos andmesubjekti terviseprobleemide ja OLAF’i poolste rikkumiste vahel on olemas.
Üldkohtu 01.10.2025 otsus on eesti keeles leitav siin:
